Blogid

MAI-LIISI BLOGI | Mul on küll kolm last, aga see ei tähenda, et tahan hoida teiste lapsi

Mai-Liis Raidaru 23.09.2017, 11:52

Kujutlege olukorda, kus olete juhtumisi sõbranna sünnipäeval. Korraga astub sisse tuttav, keda näed heal juhul kord aastas, võib-olla harvemini. Igal juhul on tegemist kena ja kõigiti toreda inimesega. Ta on oma lapsega, kes on noh, umbes alla aasta vanune või nii.

Tuttav tahab kangesti lobiseda ühe teise tuttavaga, keda ta just silmas, kuid ta vaatab hindavalt seltskonnas ringi, kes võiks sellal, kui tema kirgastunult vestleb, hoida tema last, seda alla-aastast tegelast. Ja mis te nüüd arvate, kelle suunas ta pilk suundub ning tema näole saab valguda lai naeratus? Loomulikult minu poole.

“Sest oot,” rehkendab ta, “sul ju kolm last, sa oled lastega harjunud, sa tead, kuidas nendega olla, kindlasti naudid sa kvaliteetset aega väikeste olevustega üle kõige.” Ning siis surutaksegi võõras laps mulle sülle ja eemaldutakse õndsal pilgul… sest ilmselgelt olen ma õnnega koos, sain ju praegu eriti nunnu tegelase omale sülle! Vaata, kui armas ta on! Kas pole imeline! Ja kuidas ta veel naeratab! Jah, teate, ega ikka ole väga nunnu kogu see värk, ma mõtlen, see seis üleüldiselt.

Mulle nimelt ei meeldi, et inimesed EELDAVAD, nagu oleks naine, kellel on mitu last, õnnelik igas olukorras, kus siiberdab ringi mõni põnn. Ma mõnikord isegi – jah, loopige mind nüüd kividega oimetuks – ei naerata, kui möödun tänaval perekonnast, kuhu kuulub näiteks ema ja isa ning nende lokkispäine inglike. Nad ise on oma võsukesest vaimustusest – ja oi kuidas mina enda omadest vaimustuses olen – ning kui ma näen, et vanemad ootavad ka minult madonnalikku naeratust nende last nähes, siis ei, ma ei naerata ega kavatsegi seda teha! Samas, ükskord oli poes üks väike pontsakas poiss, viiene vast, ja ta oli nii trotslik, nii tõrges ja seda nii siiralt, ning kui ta siis põrutas oma papsile leti ääres: “Ah mis sa siin seletad?”, siis ma naeratasin küll. Aga noh, see selleks.

Ma tean väga palju väga sümpaatseid lapsi, aga palun, ärge eeldage, et ma peaksin neid hoidma. Saage ometi aru (tulles nüüd tagasi loo alguse juurde), ma olen tulnud sünnipäevale, olen oma lapsed ära sokutanud ja tahan suhelda teiste täiskasvanutega. Rääkida normaalselt, ilma et peaksin kellelegi samal ajal selgeks tegema, et ära pane mulle (või omale) näppe ninna, ära hüppa söögilaualt maha ega topi suhu seda kahtlast asjandust, mille sa diivani alt leidsid.

Aga julged sa piiksatada, et kuule, ma ei taha su järeltulijat hoida, mis siis, et ta on erakordsus kuubis? Näib, et ma mingi argliku katse siin blogis siiski nagu teeks praegu… Andke andeks, ma lihtsalt ei taha teiste lapsi kantseldada, tahan olla enda ja vestluskaaslase, täiskasvanud (juhuu!) vestluskaaslase päralt. Ei ole ju palju palutud? Jah, ma olen naisterahvas, mul on kolm vapustavat last, ning jah, ma ei taha hoida teiste lapsi. Punkt.