Elustiil

ŠOKEERIVAD PIHTIMUSED: saladused, mida sõbrannadelegi rääkida ei julge

Virge Vahing 12.08.2017, 22:40

Uurisime eri vanuses Eesti naistelt, kas nende elus on midagi, millest nad pole isegi oma parimale sõbrannale rääkinud – ja miks.

Magasin naisega

“Ühel aastavahetusel läksime sõpradega öösel klubisse, kus kohtasime palju tuttavaid. Tantsisime nagu pöörased, jõime samuti. Mingil hetkel hakkas minuga flirtima üks kihvt abielunaine, keda teadsin töö kaudu. Seda polnud minuga kunagi juhtunud! Tasapisi hakkasid inimesed ära pudenema ja läksid koju. Ühe laulu ajal, kus iga natukese aja tagant kordus kaasa kisamise fraas, pani DJ selleks hetkeks tule kustu ja rahvas hullus, juubeldas. Ja siis ühel sellisel pimedal hetkel tegi see naine mulle huultele musi. See oli nii ootamatu! Ja nii erutav oma salapära ja uudsusega. Vahepeal läksime teisele korrusele baari ja möödudes garderoobist, kus kedagi parajasti polnud, tõmbasin ta sinna sisse ja suudlesin teda. Ma polnud kunagi varem naist suudelnud. Oli teistmoodi – et ei pea ülespoole küünitama, et ta on nii kõhn ja voolujooneline, et mu käte all on ta litritest kleit. Ta ütles: “Mul on mees kodus, aga me võime hotelli minna.” Lihtsalt niiviisi. Ma elasin tol hetkel üksi, kutsusin ta enda juurde.

Kaks heteronaist, me tegelikult ei osanud teineteisega midagi teha. Ta rinnad olid hoopis teistsuguse anatoomiaga kui minu omad, ja ta kliitor ja kõik. See oli väga ärevaks ajav ja üldse mitte nii erutav, kui mulle pornofilmidest alati oli tundunud. Flirtisime veel paar nädalat, proovisime isegi kohtingul käia. Aga siis sain aru, mis mulle meeste juures meeldib – kui mõõdetamatult erinevad ja seeläbi salapärased nad minu jaoks on.

Sõbrannadele pole ma isegi purjus peaga rääkinud, sest kardan, et nad hakkavad mind pisut pelgama. Et äkki ma vaatan neid ka sellise pilguga.” K. (34)

Kahetsen, et sain lapse

“Mu mees on minust 11 aastat vanem ja tahtis väga last. Kõik rääkisid mulle, et emainstinkte ei peagi enne olema, kui oma lapsele esimest korda otsa vaatad. Et siis saab naisest ema ja kõik muu kaotab tähtsuse.

Ma vihkasin rase olemist. Väsimust, kurnatust, valu, paistetust, ümbritsevate inimeste käitumist, kuuma ja külma, kõiki neid loobumisi ja pingutatud hoolitsemist. Ja midagi ei juhtunud, kui ma lapsele otsa vaatasin. Esimestel kuudel, ei, isegi esimestel aastatel mõtlesin tihti, et kõnnin lihtsalt minema. Võtan oma seitse asja ja lähen alustan nullist Tenerifel ettekandjana või maal algklasside õpetajana... Aga noh... Mees tegi väga palju ise, uskus, et mul on sünnitusjärgne depressioon, abiks oli lasteaed, hoidjad... Ma olen nüüdseks leppinud, et see tore väike poiss on mu pereliige. Ma ei tunne enam, et ta oleks mu elu ära rikkunud, aga tohutu musi-kalli-emme ma ka pole. Ma pole lapsest vist siiani ühtegi pilti Instagrami pannud.” M. (29)

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse